Diabeetik vajab tasakaalustatud menüüd

30.01.2017

Diabeetik vajab tasakaalustatud menüüd  

Diabeedi korral on oluline selgeks teha, millist tüüpi diabeeti patsient põeb, kas on lisaks kaasuvaid haigusi ning sellest lähtuvalt panna paika just temale sobilik toitumisplaan. See, kui mitmekülgselt diabeetik toitub, paneb aluse tema tervislikule seisukorrale ja toetab elukestvat haigusega toimetulekut.

Maarja Randväli, www.diabeedispetsialistid.ee üks eestvedajaid on spetsialiseerunud diabeetikute õpetamisele ja nõustamisele juba pikemat aega. Tema sõnul saab diabeetiku toitumine alguse tervisliku toitumise põhimõtete tundma õppimisest ja igapäevasest toidukoguste arvestamisest. Arvesse peab võtma ka seda, et igal inimesel on individuaalsed vajadused.

„Diabeet ehk suhkurtõbi ehk suhkruhaigus on grupp ainevahetushaigusi, mille puhul võib olla häirunud insuliini tootmine, insuliini toime või mõlemad. Arukas ja läbimõeldud toitumine kombineerituna õige raviskeemiga aitab hoida veresuhkru taseme võimalikult normaalsena, mis vähendab võimalusi diabeediga seotud tüsistuste tekkeks,“ kinnitab Randväli.

Diabeet kui elukestev elustiilihaigus

Rahvusvahelise Diabeedi Föderatsiooni (International Diabetes Federation) andmetel oli 2015. aastal maailmas 415 miljonit diabeeti põdevat inimest. 2040. aastaks prognoositakse selle arvu tõusu 642 miljonile. Euroopas oli 2015. aastal diabeedi levimus täiskasvanud rahvastikus 7,3%, mis on 59,8 miljonit inimest. IDFi hinnangul oli 2015. aastal diabeedi levimus Eestis 6%, mis on hinnanguliselt 59 100 inimest. 2015. aastal oli IDFi hinnangul 770 surma Eestis seotud diabeediga.

Diabeeti saab jagada nelja peamisesse kategooriasse. I tüüpi diabeet ohustab enamasti lapsi ja noorukeid ning selle põhjus on beeta-rakkude hävimine, mis viib absoluutse insuliinpuudulikkuseni. II tüüpi diabeedi puhul on tegu progresseeruva defektiga insuliini tootmises, mille taustaks on insuliinresistentsus ning see ohustab erinevas eas täiskasvanuid.

Gestatsioonidiabeedi puhul on tegu diabeediga, mis diagnoositakse raseduse II või III trimestril ega ole juba varem välja kujunenud. Lisaks diagnoositakse veel teisi spetsiifilisi diabeedi tüüpe, mis on tingitud mitmesugustest teisestest põhjustest nagu monogeensed diabeedi sündroomid (nt neonataalne diabeet ja MODY), pankrease haigusest tingitud (nt tsüstiline fibroos) ja ravimitest või kemikaalidest tingitud (nt HIV/AIDS ja glükokortikoidravi). Kõigi nende puhul lähtutakse toitumiskava koostamisel just konkreetse patsiendi vajadustest.

Valdav osa haigestunuid on II tüüpi diabeetikud, keda on 90–95%, I tüüpi esineb 5–10%-l patsientidest. Mõlema puhul on oluline tervislik ja mitmekülgne toitumine, eriti oluline on aga diabeetiku jaoks tundma õppida süsivesikuid.  II tüüpi diabeetikutel on üldjuhul ka palju kaasuvaid haigusi, millega tuleb arvestada ning mis teeb ühtlasi ravi ja elustiilinõustamise suhteliselt keeruliseks.

Iga diabeetik vajab läbimõeldud individuaalset toitumiskava

Toitumisnõustaja sõnul on diabeetikule oluline osata igapäevaselt arvestada söödavaid toidukoguseid ning patsient peab ühtlasi silmas pidama, et insuliin- või tablettravi annused, toiduportsjonid ja liikumine oleksid tasakaalus. 

Laste puhul pannakse olenevalt lapse vanusest ja elustiilist paika tema igakülgseks kehaliseks ja vaimseks arenguks vajalikud toidukogused ning nende sisaldus. Täiskasvanute puhul arvestatakse samuti välja individuaalsed vajadused – peamine on, et tagatud oleks piisav kogus toitaineid, millest saadakse energiat – rasvad, valgud ja süsivesikud,“ loetleb Randväli, lisades, et kõik toiduained, mida diabeetik sööb, tõstavad tema veresuhkru taset rohkemal või vähemal määral.

Diabeetiku igapäevane toiduvalik peab olema tasakaalustatud – värske, maitsev, organismile hästi omastatav. Toiduvalik peaks sisaldama õiges vahekorras toitaineid: kiudainerikkaid süsivesikuid, rasvu, valke. Samuti vitamiine, mikroelemente ja kiudaineid. Toit peab sisaldama õiges vahekorras taimseid ja loomseid toitaineid. „Individuaalsed toitumissoovitused antakse diabeetikule ravimeeskonna poolt tema soove, vajadusi ja võimalusi arvestades,“ on kokkupandud toitumiskava toitumisnõustaja sõnul meeskonnatöö tegevus.

Milliseid toiduaineid ja mis koguses eelistada? „Söögijärgset veresuhkrutaseme tõusu aeglustab see, kui süüakse samal ajal valku ja rasvu sisaldavaid toiduaineid,“ selgitab Randväli, lisades, et  süsivesikuid leidub nii taimset (leib ja muud teraviljatooted, kartul, puu- ja köögiviljad, marjad) kui ka loomset päritolu toiduainetes (piim, keefir).

Süsivesikud esinevad toiduainetes nii liht- kui ka liitsuhkrutena. Lihtsuhkruteks on glükoos ehk viinamarjasuhkur ja fruktoos ehk puuviljasuhkur. Toiduga saadavad lihtsuhkrud imenduvad kergesti soolestikust verre, põhjustades söömise järel veresuhkrutaseme kiire tõusu, seega on neist abi siis, kui diabeetikut ähvardab madal veresuhkur ehk hüpoglükeemia.

Toidu liitsuhkru (nt tärklis) keemiline struktuur koosneb aga osadest, mis omavahel lülidega ühendatud. Seedekulglas lagundatakse tärklis glükoosiks ning kuna see protsess võtab aega, tõuseb söögijärgne veresuhkrutase aeglasemalt. Stabiilsema veresuhkru näitude saavutamisel eelistatakse just toiduaineid, mis mõjuvad pikema aja jooksul ja hoiavad veresuhkru stabiilsena kogu päeva vältel.

„Kindlasti tuleb rõhutada, et maiustamine ei ole diabeeti põdevale lapsele ega täiskasvanule keelatud. Oluline on jälgida mõõdukuse printsiipi ning teada tuleks toidu toitainelist koostist, eriti toidu süsivesikute sisaldust. Kindlasti käib diabeetiku igapäevase elustiili juurde mõõdukas aktiivne koormus, mis aitab reguleerida veresuhkru taset,“ selgitab Randväli, lisades, et nii 1. kui ka 2. tüüpi diabeetikutele soovitatakse nädalas vähemalt 150 minutit füüsilist aktiivsust.

Diabeetiku tervise kaks ohtu – hüpo- ja hüperglükeemia

Kuigi hüpo- ja hüperglükeemia on kaks veresuhkru taset organismis näitavat äärmust, võib hüpoglükeemia tekkida ootamatult, samas kui hüperglükeemia on pikemaajalise insuliinivaeguse tulemus. Hüpoglükeemia on seisund, kus vereringes on liiga vähe glükoosi ning veresuhkur langeb seetõttu liiga madalale, põhjustades diabeetikule mitmeid tuntavaid vaevusi. See on ohtlik seisund, kus abi saamata süveneb olukord kiiresti. Enamasti avalduvad sümptomid, kui diabeeti põdeva patsiendi veresuhkur on alla 3,9 mmol/l.

Hüpoglükeemia võib tekkida liiga suure insuliinikoguse süstimisel või osa tablettravimite mõjul, lisaks vähesel söömisel, samuti kui toidukordade vahele jäävad liiga pikad pausid. Ootamatu hüpoglükeemia võib tekkida ka tugeva füüsilise koormuse korral (kui sellega ei ole varem arvestatud) või liigse alkoholi tarbimise korral, seetõttu peab diabeetik arvestama erinevate seisunditega kaasnevate eriolukordadega ning korrigeerima sellest lähtuvalt süstitavat insuliinikogust/tablettravi ja söödava toidu hulka juba enne tegevust.

„Hüpoglükeemia korral tunneb inimene tühjakõhutunnet, tekkida võivad olenevalt hüpoglükeemia tõsidusest ja patsiendi individuaalsusest lähtuvalt ärevus, külm higi, segadusseisund, kiire pulss, pearinglus, väsimus, nägemishäired, peavalu, tasakaaluhäired, surin või tundetus keeles/huultes, tõsisematel juhtudel teadvuse kadu või krambid,“ toob Randväli näiteid hüpoglükeemia tunnustest.

Vastupidine olukord, kus organism saab süsivesikute katteks liiga vähe insuliini, tekitab hüperglükeemia ehk normist kõrgema veresuhkru taseme. Hüperglükeemia sümptomid on kõrge veresuhkur, janutunne, kuiv nahk, iiveldus/oksendamine, kõhuvalu, väsimus, magus hingeõhk, kiire kaalulangus, tihe urineerimine. Hüperglükeemia ei ole koheselt ohtlik võrreldes hüpoglükeemiaga, kuid nõuab samuti kõrgenenud veresuhkru tõttu reageerimist.

Hüperglükeemia sümptomid on kõrge veresuhkur, janutunne, kuiv nahk, iiveldus/oksendamine, kõhuvalu, väsimus, magus hingeõhk, kiire kaalulangus, tihe urineerimine.

Täieliku insuliinipuuduse korral võib tekkida eluohtlik seisund diabeetiline ketoatsidoos, kuid ka see ei teki minutite või tundidega. Enamasti ohustab diabeetiline ketoatsidoos I tüüpi diabeetikuid – organism hakkab lagundama omaenda rasvavarusid, mille tagajärjel tekivad ketokehad. Ketokehade kuhjamisel muutub veri liiga happeliseks ning kujuneb diabeetiline ketoatsidoos. Et sellist olukorda vältida, soovitatakse mõõta ketokehasid, mida mõõdetakse sarnaselt veresuhkru mõõtmisega näpuotsaverest seda võimaldava glükomeetri ja testribadega.

Diabeedi ja tervisliku seisukorra kontrolli all hoidmiseks on oluline pidev veresuhkru kontroll ning tasakaalustatud toitumise ja aktiivse elustiili harrastamine.