Diabeet ei välista turvalist beebiootust.

29.05.2017

Diabeet ei välista turvalist beebiootust

Kadri Penjam

Ida-Tallinna Keskhaigla naistekliinikus patsiente vastu võttev ämmaemand Annaliisa Kruutmann kinnitab, et diabeet kui haigus ei ole iseenesest järglaste saamisel takistuseks. Küll aga peab olema diabeetiku rasedus planeeritud ning haigus kompenseeritud – seda selleks, et tagada lapse igakülgne areng raseduse planeerimisest sünnituseni.

„Esmalt peaks diabeetik rääkima soovist rasestuda oma endokrinoloogile või perearstile, kellega koostöös saab kontrollitud silmade, neerude ja muu organismi tervislik seisund. Kindlasti peab olema rasedust planeerima asudes viimase kolme kuu keskmine veresuhkur 7,0 ringis,“ selgitab ämmaemand.

Naise tervis paneb aluse turvalisele rasedusele

Selleks, et rasedus kulgeks komplikatsioonideta, peab olema esmalt kontrolli all naise tervis. Kui endokrinoloogilt on rasestumiseks roheline tuli saadud, võib tegudele asuda. Juba enne rasestumist peaksid diabeetikud hakkama tarvitama kuni raseduse 12. nädalani 1 grammi foolhapet päevas. Lisaks tuleb arvestada, et raseduse käigus muutub organismi insuliinivajadus. Raseduse esimeses pooles on insuliinivajadus tavalisest väiksem, 24.–28. nädala paiku hakkab aga organism taas enam insuliini vajama. Kindlasti peab arvestama raseduse ajal mõõduka füüsilise treeninguga ning sellest lähtuvalt korrigeerima insuliinikoguseid. Rasedatele ei ole soovitatud ekstreemsport.

Mis aga diabeetiku rasedust ohustavad? „Raseduse esimeses pooles võib esineda iseeneslikku raseduse katkemist, teises aga preeklampsiat. Preeklampsia puhul ohustab naist kõrge vererõhk ning uriinis on valk. See põhjustab aga platsenta töö häireid, mistõttu ei saa laps piisavalt toitaineid ja tema areng on pärsitud,“ loetleb Kruutmann.

Äärmuslikel juhtudel võib esineda enneaegset sünnitust või üsasisest loote surma. Sündinud lapsed on kas keskmisest väiksema või suurema kehakaaluga. Võivad vajada sünnituse eelselt kopsude ettevalmistust, samuti võib olla lootevee hulk suurem kui tavapäraselt.

Rasedusaegne kõrge veresuhkur naisel võib põhjustada lootel näiteks südame-, kesknärvisüsteemi- või neerude väärarenguid. Samuti tuleks saada kontrolli alla enne rasestumist naise vererõhk. Naist ohustavad enam ka põiepõletik, neerupõletik.

Diabeetiku sünnitus toimub tavaliselt vahelesekkumisega ehk ajatatult. „Diabeetikud sünnitavad enamasti glükoositilgaga, veresuhkru taset mõõdetakse iga kahe tunni tagant ning juba enne sünnitust muudab endokrinoloog naisele süstitava insuliini kogust. Pärast sünnitust kontrollitakse veresuhkru taset, beebi võib vajada turgutamist ning kohanemine üsavälise eluga võib võtta veidi aega,“ selgitab ämmaemand. 

Rasedusaegne diabeet ehk gestatsioonidiabeet

Gestatsioonidiabeet (GDM) avaldub 24.–28. rasedusnädalal ning see on põhjustatud platsenta hormoonidest. 50–70% naistest, kes on raseduse ajal GDMiga kimpus, võivad kümne aasta jooksul haigestuda diabeeti. Eestis diagnoositi GDM 2012. aastal 3,5%-l rasedatest, kuid selle levikut on seni alahinnatud.

„Gestatsioonidiabeeti diagnoositakse glükoositaluvuse ehk -tolerantsuse testiga (GTT), mis viiakse läbi hommikusel ajal haiglas. Testi tulemus on korras, kui hommikul on tühja kõhu veresuhkur alla 5,1 mmol/l; 1 tund pärast glükoosilahuse joomist on tühja kõhu veresuhkur alla 10 mmol/l ning 2 tundi pärast glükoosilahuse joomist on veresuhkur alla 8,5 mmol/l,“ loetleb Kruutmann.

Ämmaemanda sõnul leevendub gestatsioonidiabeet 90%-l naistest dieetraviga. Ülejäänud 10% naistest vajab juurde kas insuliini süstimist või tablettravi. „Eelistame süstimist, sest sel juhul jõuab insuliin kiiremini rakkudesse. Konkreetsele naisele sobilik raviskeem pannakse paika endokrinoloogiga koostöös,“ sõnab Kruutmann.

„Elustiilimuutus, tervislik toitumine ja füüsiline aktiivsus lükkab edasi II tüüpi diabeeti,“ paneb ämmaemand südamele kõigile naistele.

KOMMENTAAR

Katre:

II tüüpi diabeetik enne rasestumist:

„Püüdsin rasestuda 3,5 aastat, selle aja jooksul sain teada, et olen II tüüpi diabeetik. Arstide abiga õnnestus saada diabeet kontrolli alla aasta möödudes, misjärel rasestusin.

Rasestumise eel olin tablettravil, raseduse ajal diabeet süvenes ning pidin ka süstima. Rasedus kulges iseenesest kergemalt kui üheksa aastat tagasi esimese lapsega – samas toimus pidev analüüsimine ning rasedusaegne jälgimine, mis pani mind ennast järjest enam muretsema.

Sünnitegevus algas kuu varem iseeneslikult pihta – õnneks oli beebi normaalkaalus. Samas oli beebi alguses loid ning olin seetõttu stressis. Tagantjärele tunnen enim puudust rohkemast kogemuste jagamisest, teavitamisest – millele tähelepanu pöörata ning mille pärast tasub muretseda, mille pärast mitte. Tänasel päeval ma taas süste ei vaja, piisab tablettravist ning püüan toitumise kontrolli alla saada.“