Iga laps on erinev – nagu ka tema diabeet
Kadri Penjam
Mida ma olen oma diabeetikust lapse vanemaks olemise kogemusest õppinud? Eks eelkõige ikka seda, et ükski päev ei ole teisega sarnane ning iga hommik algab kui esimene. Olen tänaseks leppinud sellega, et päris igal ajahetkel ei saa ma lapse kõrval olla ega suuda kõiki ettetulevaid olukordi alati kontrollida.
Minu poeg haigestus pärast 2. klassi 8-aastaselt, suvevaheajal. Enne seda olime juba mõnda aega märganud, et temaga on midagi justkui teisiti – ta ei suutnud koolitöid tehes kontsentreeruda, märgas aeg-ajalt voodit ja oli veidi ka kaalust alla võtnud. Selle kõige põhjust tajusin aga alles siis, kui meile pandi diagnoos – I tüüpi diabeet.
Tegelikult puutusin diabeediga kokku juba lapsepõlves, kui mu poolvend 6-aastaselt samuti haigestus. Siiski sai tol ajal võetud kõike lapse mõistusega – see polnud minu kohustus. Kui aga mu enda lapsele veresuhkru proovi tehes vaatas mõõteaparaadilt vastu number 38, sain aru, et tagasiteed siit pole. Seega ei üllatanud mind hiljem haiglas pandud diagnoos.
Tuli õppida elama koos diabeediga, mis tähendas ühtlasi muutusi igapäevaelus. Lapsevanemana mäletan seda hetke, kui sain aru, et see on nüüd siin minu probleem – minu elu ja tulevik – ning mul pole seda kellegi teise õlgadele lükata. Tol hetkel tähendas see minu jaoks unetuid öid, paanilist toidu kaalumist ja veresuhkru mõõtmist, kaheksa aastat hiljem tean aga, et lisaks lapse tervisele on mu kohustus hoida ka enda oma – seetõttu on igasugused ideaalsuse ootused ja ka enesesüüdistamised asjatud.
Senisest erinev elukorraldus lapsele
Lapse jaoks tähendab diabeet eelkõige seda, et ta ei saa enam süüa, millal soovib ja mida soovib. Samas ei tähenda see tegelikult üldse seda, et menüüst peaks välja lülitama teatud toidud, näiteks magusa. Magusast loobuma ei pea, kuid seda saab tarbida vaid siis, kui veresuhkur on madal – sel juhul on komm, magus mahl või mesi ideaalsed veresuhkru tõstjad. Samas kui veresuhkur on kõrge, võib laps süüa vaid toiduaineid, mis veresuhkrut ei tõsta – köögivilju, muna jne. Peamiseks elu osaks saabki režiimist kinni pidamine. Spontaansed ampsud jäävad minevikku, välja arvatud juhul, kui veresuhkur on madal. Enne igat söögikorda toimub veresuhkru mõõtmine ning insuliini süstimine. Samuti saab elu loomulikuks osaks füüsilise tegevuse planeerimine, sellega arvestamine.
Emotsionaalselt on lapse jaoks eelkõige keeruline alguses endale tunnistada, et tekkinud olukord on nüüdsest elu igapäevane osa. Ka minu laps küsis minult algusaegadel: millal ma terveks saan ja see lõpeb? Paraku on diabeet haigus, millega tuleb õppida elama, sest sellest ei paraneta.
Olenevalt lapse vanusest on kindlasti tema jaoks oluline ka teiste laste arvamus. Küsimused – miks see haigus minule tuli? Kas ma sõin liiga palju magusat? Kuidas teised lapsed nüüd minusse suhtuvad ja mida arvatakse sellest, et ma pean süstima? Need jooksevad iga lapse peast läbi. Siinkohal on kindlasti vanema või mõne tugiisiku roll püüda leida neile küsimustele vastused.
Koos ja eraldi – kuidas edasi?
Diagnoosi saamine tekitab küsimusi ja arutlusi ka vanemas endas. Küsimused – kas mina tegin midagi valesti, et mu lapsel on diabeet? Oleksin ma saanud kuidagi seda ennetada, ära hoida? Kuidas ma varem ei märganud midagi? Kuidas mu laps minust eemal olles hakkama saab? – need on elementaarsed.
Samuti nagu hirm tuleviku ees – kuidas aktsepteerib lasteaed või kool minu lapse haigust? Kas ja millistel tingimustel on nemad omalt poolt valmis toetama senise igapäevarütmi jätkumist lapse jaoks? Olenemata lapse vanusest on loomulik vanema hirm olla lapsest eemal – kui haigusega on harjutud ning koos olles on režiim selge, siis lapse usaldamine, mure, kuidas ta saab üksinda hakkama, on hoolimata tema vanusest loomulik.
Oma kogemusest võin öelda, et üldiselt ollakse haridusasutustes vastutulelikud. Kuid oma osa on ka sellel, kas töötajate seas on neid, kes diabeediga varem kokku puutunud või millise koormusega on koolis või lasteaias tööl medõde. Kui koolilaps saab oma haigusega hakkama enamasti ka algklassides, vajab lasteaias käiv mudilane ilmselgelt abi veresuhkru mõõtmisel, toiduportsjoni suurusel/valikul ning vajaliku koguse insuliini välja arvutamisel ja süstimisel.
Tugisüsteem on äärmiselt oluline selleks, et nii laps kui ka lapsevanem saaksid harjuda haigusega kaasnevate muutustega ja jätkata mõne aja pärast senist elu, sest kui paljudel meist on ikka võimalus tulla päevatöölt ära ning tegeleda vaid lapse haigusega. Oli see hea või halb, aga minul sattus lapse haigestumine aega, mil olin pere väikseima, 6kuuse lapsega kodune. Keskmine laps oli peres 5aastane. Seega saime võtta haigusega harjumiseks aega – olin kodune kuni pisima 3aastaseks saamiseni. Võin öelda, et 8aastase ja 11aastase lapse toimetulek oma haigusega on kardinaalselt erinevad ning tööle sain naasta juba rahulikuma südamega.
Lapse diabeeti haigestumisel on tegu muutusterohke ajaga terve pere jaoks. Diabeet on haigus, mis muudab nii lapse, tema perekonna kui ka lähima sõpruskonna elu vähemal või rohkemal määral. Soovitan kindlasti lapsevanematel võtta ühendust Eesti Laste ja Noorte Diabeedi Ühinguga, www.lastediabeet.ee, kes teeb tänuväärset tööd, jagab infot, korraldab üritusi ja vahvat suvist lastelaagrit. Diabeedilaste vanematel ja ka lastel endil on üheskoos alati lihtsam jagada nii rõõme kui ka muresid.
