Kuidas süstida diabeetikut säästes?
Kadri Penjam
Igapäevane korduv süstimine on diabeetiku elu loomulik osa. Ilma insuliinita ei saa, kuid teadlikult ja oskuslikult tegutsedes on süstimine valutu ning traumeerib vähem.
Ida-Tallinna Keskhaiglas patsiente nõustav diabeediõde Marje Klauks kinnitab, et kuigi diabeetikud süstivad end igapäevaselt, valitseb siiani patsientide seas väärarusaamu, mida tuleb vastuvõtul üha uuesti üle korrata.
„Korrektne süstekord algab pen-süstlale uue nõela panemisest. Enne süstimist on oluline kontrollida, kas süstal on töökorras – keerata nupust peale 1–2 toimeühikut ning kontrollida, kas nõela otsa ilmub tilk. Kui jah, on süstal valmis süstekorraks,“ kinnitab Marje Klauks.
Süstimine senisest mugavam ja valutum
Diabeediõe sõnul on aastate jooksul muutunud nõelad väiksemaks ja lühemaks, kuid sellest hoolimata tuleb süstimisel järgida teatud reegleid. Marje Klauks paneb patsientidele südamele, et kõige olulisem on igal süstekorral võtta uus nõel.
„4–5 mm nõelte puhul võib süstida otse 90kraadise nurga all, 6–8 mm nõelte puhul eelistatakse 45kraadist nurka,“ selgitab Klauks, lisades, et süste tegemisel tuleks lugeda aeglaselt kümneni ning alles siis nõel välja tõmmata. „Kui teha seda varem, võib juhtuda, et osa insuliini ei ole jõudnud nahaalusesse rasvkoesse, vaid tuleb koos nõelaga välja,“ toonitab ta, et süstida ei tohiks kiirustades.
Kindlasti tuleb silmas pidada, et pikatoimelist insuliini süstitakse reie või tuhara piirkonda, kust imendumine on aeglasem, lühitoimelist aga kõhupiirkonda, kust see ka kiiremini imendub. Igal süstekorral tuleb süstimispiirkonda vahetada ning süstekohtade vahe võiks olla vähemalt 1 cm. Õlavarde tänapäeval enam süstida ei soovitata, kuna süstimispind on väike ning sinnatekivad kergesti nahaalused tihendid.
Väärarusaamad aeglased kaduma
Diabeediõe töös on suur osa just nõustamistegevusel ning paraku on veel küllalt väärarusaamu, mis vajavad ümber lükkamist. Nagu juba öeldud, on kõige olulisem võtta igal süstekorral uus nõel. Kahjuks on veel küllaldaselt neid patsiente, kes süstivad sama nõelaga seni, kui insuliin süstlas otsa saab.
Samuti esinevat juhuseid, kus patsient ostab oma insuliinivaru välja ning koju jõudes keerab kõikidele süstaldele nõelad peale ja jätab need külmikusse ootele. „Sel juhul on süstimise ajaks insuliin nõelas kristalliseerunud ning nõel on kaotanud läbitavuse,“ toonitab Klauks.
„On ka juhuseid, kus patsient arvab, et peab kindlal kellaajal süstima lühitoimelist insuliini ja seetõttu sööma – tegelikult on aga vastupidi. Meeles tuleb pidada, et pärast lühitoimelise insuliini süstimist tuleb kohe sööma asuda – on olnud juhtumeid, kus patsient hakkab sööma alles tunni-paari pärast,“ loetleb Klauks.
On loomulik, et insuliini süstimine võib põhjustada hirmu ja ebamugavustunnet, vahel ka valu. Siinkohal kinnitab ITK diabeediõde, et insuliini süstimine ei tohiks olla valus. Kui aga on, tuleb küsida patsiendi süstimisharjumuste kohta ja vaadata üle süstimistehnika.
Esimese asjana toob ta välja aspekti, et süstitav insuliin peab alati olema toatemperatuuril. „Külma insuliini süstimine võib põhjustada valulikkust. Samuti võib seda põhjustada pen-nõela korduv kasutamine – nõelad on algselt kaetud silikoonikihiga, mitmekordsel süstimisel see kaob ning nõel läheb nüriks. Ka kõvera nõela kasutamine mõjutab süstimist ning valu võib tekkida ka sellest, kui nõel ulatub rasvkoe asemel lihasesse või satub veresoonde,“ loetleb diabeediõde.
Pikaajaline süstimine ja vale süstimisharjumus võivad viia selleni, et nahaaluses rasvkoes toimuvad muutused ning tekivad tükid, muhukesed, lohukesed – põhjus võib olla nõelte korduskasutus ja pidev süstimine samasse kohta. Just seetõttu peaks iga süstekoha vahele jääma 1 cm ala. Klauks rõhutab, et kui kasutada sama nõela korduvalt, võib see põhjustada süstekohtade vigastusi ja armistumist.
